Midagi suurepärast on tulemas. Tundsin seda täna hommikul. See tunne valdas mind nii sügavalt, et mul ei tekkinud kordagi kahtlust nagu püüaksin ma ennast kuidagi rahustada. See ei olnud ka midagi mida lihtsalt öeldakse. See oli rohkem eneselegi raskesti mõistetav teadmine nagu sa aimaksid ette telefoni kõnet, mis kohe tuleb või tormi.
2008 muutus ning 2010 muutis minu elus paljugi. Ma isegi ei tea kumb rohkem mind mõjutanud on. Pealegi ei ole 2010 veel lõppenud, kuid pärast kaheksat suurepärast kuud saab tulla vaid midagi veel paremat. Read More »
Et korda saata suuri asju, ei pea me mitte üksnes tegutsema, vaid ka unistama;
mitte üksnes planeerima, vaid ka uskuma.
* * *
august 2010
See millest sa kõige enam mõtled saab teoks. Mul ei ole olnud paremat õpetajat kui raamatud, elu, inimesed või mina ise.
Kas õppimine tähendab rääkimist või loengut? Elu õpetab teisiti ja mulle tundub, et viimaks saan ma aru – elu on parim õpetaja. Elu räägib vähe. See lihtsalt nügib sind ja iga tõukega ütleb elu justkui: “Mul on sulle üks õppetund mille sa pead saama. Siin on midagi mida pead õppima.” Kõlab enesekeskselt, aga nii ma tunnen ning nii ilmselt ongi.
Tõenäoliselt olen ma liialt täis protesti ja tõrksust igasuguse välispidise ning pealesurutud õpetuse vastu või kui mulle öeldakse mida ma tegema pean. See on mulle varemgi kaasa toonud keerukaid olukordi, konflikte, nii üsna sageli. Elu nügib meid kõiki. Mõned annavad alla. Teised võtavad väljakutsed vastu.
…
Ma ei ole kunagi varem midagi päris sellist teinud millega praegu ja viimased 8 kuud tegelenud olen. Lihtsalt tahtmisest ning lubamata endal loobuda tegin teoks selle mida nüüd teatakse kui LENNUJAAM. Jah, minu (eks)abikaasal ning tema elukaaslasel on väga suur osa selles. Ilmselgelt ilma nendeta poleks LENNUJAAM päris see, mis ta on, aga kindlasti ei oleks seda kui ma oleksin alla andnud ega elu võimalust ning väljakutset vastu võtnud.
…
Kes ma siis olen? – Ettevõtja. Visionäär. Unistaja. Keegi kelle mõte sai väga heade inimeste abiga teoks. Ma õppisin ning harjutasin kuid, et ennast kujutleda ettevõtjana. Ja see on vaid murd osa sellest mida ma teinud ning kogenud olen ja piisk sellest mida ma tulevikus teen…
Read More »
Aristotelese nägemus üliinimesest (homme supérieur Pr.k), umbes 334 a eKr.
Ta ei anna end ilmaaegu hädaohtu, sest on ainult vähe asju, millest ta küllalt hoolib. Kuid suurtes kriisides on ta valmis andma isegi oma elu, mõistes, et teatud tingimustes elu ei vääri elamist. Oma hoiakult on ta inimeste suhtes teenimisvalmis, kuigi ta häbeneb, kui temale mingi teene tehakse. Olla hea osutab üleolekut, vastu võtta headust osutab allumust…
Ta on avameelne oma põlguses ja eelistamises – ta kõneleb ja tegutseb siiralt inimeste ja asjade halvakspanemise pärast…
Iial ei põle ta imetlusest, sest tema silmis pole midagi (liiga) suurt. Ta ei saa elada järeleandlikult teistega, v.a juhul, kui see teine on sõber – kompromisside tegemine iseloomustab orja…
Iialgi ei tunne ta vimma ja ikka ta unustab ja saab üle ülekohtust…
Ta ei kõnele meelsasti. Ta ei muretse selle eest, et teda kiidetaks ja teisi laidetaks…
Ta kannab elusündmusi väärikuse ja sarmiga, teeb oma parima antud tingimustes (…)
Ta on iseenda parim sõber ja tunneb rõõmu omaette olemisest, sest voorusteta ja võimeteta mees on enda halvim vaenlane ja kardab üksindust…
Õnn peab olema vaimurõõm ja me võime usaldada seda vaid siis, kui ta tekib tõe jälgimisest või tabamisest…